Mul on omast käest võtta näide, kuidas areneb üks väike hing, kes on sünnist saadik harjutanud joogat. Me alustasime lihtsa, igapäevase beebijoogaga, kui Klaara oli 2kuune. Üks nendest poosidest, mida alati harjutasime, oli sild.
Kava oli “beebikindel” s.t. lühike; temaga arvestav: kui polnud ühe kindla poosi-tuju, siis seda poosi ei teinud ja proovisime teisi; aga järjekindel: 6 korda nädalas (nagu minu endagi praktika).
Nõnda harjutasime kuni ca 1,5aastaseni ja 2aastaselt hakkas ta käima minuga koos lastejoogas (selles eas emmega koos harjutamine ei olnud enam üldse “cool”).
2-5aastaseni olen lastejoogas saanud tunda Klaaraga ka hetki, kus lubad, et eales tundi enam kaasa ei võta. Aga, mis sa teed, sellised hetked, nagu ka sünnivalu, kipuvad õnneks ununema.
Puhtast kogemusest võib siiski järeldada, et jooga on mõjunud hästi Klaara füüsilisele ja motoorsele võimekusele, ta hakkas kõndima 9kuuselt, kirjutab ja veerib juba 5aastaselt. Just hiljaaegu saime kätte ka viimase puuduva tähe tema kõnes, ehk siis Klaara juba vaikselt põristab r-i.
Jah, ma ei saa paralleelselt võrrelda, milline oleks see areng ilma joogata, aga samal ajal mul pole sellest ka üldse kahju. Jooga on hämmastav, ta hämmastab mind praktiseerijana, õpetajana ja emana iga päev.
